Autorid: Joonas Väli, Hans Teras

Plasmapidur

Plasmapidur ehk kuidas ESTCube-2 kosmose prügistamist väldib

Ilmselt oled sa kuulnud sõna “kosmoseprügi”, kuid mida see väljend tegelikult tähendab? Kuidas saab kosmoses, mis on oma olemuselt kiirguse, plasma ning harvade aatomitega täidetud vaakum, olla prügi?

Vastus peitub, nagu tihtipeale igasuguste probleemide korral, inimeses. Meil on kombeks end ümbritsevat keskkonda reostada ning kahjuks ei ole ka kosmos erand.
Kosmoseprügi defineeritakse kui kasutuid ja juhitamatuid objekte kosmoses, näiteks oma aja ära elanud satelliidid, raketiosad või nende purunemisel tekkinud tükid. 

Kosmoseprügi oma lõputul orbiidil ümber Maa. Allikas: ESA

Hinnanguliselt on Maa ümber parasjagu tiirlemas ligi 30 000 sellist objekti, mida on võimalik jälgida. Jälgimine on omajagu keeruline, sest prügitükid liiguvad kümme korda kiiremini kui püssikuul.

Kuna orbiitidel, kus satelliidid tiirlevad, on ruum piiratud, peavad oma missiooni täitnud  satelliidid tegema ruumi uutele. Näiteks geostatsionaarse orbiidi (GEO, ~35 000 km kõrgusel ekvaatori kohal) puhul peab satelliidil olema elu lõpus piisavalt jõudu, et enda orbiiti tõsta ja siseneda nö ‘surnuaiaorbiidile’, kuhu on pargitud juba teised oma eluea ära elanud satelliidid. LEO (Low Earth orbit, Maa madalorbiit, kuni 1000 km merepinnast) puhul peab satelliit orbiidilt lahkuma hiljemalt kakskümmend viis aastat peale enda eluea lõppu.
Kasutud satelliidid võivad põrgata kosmoses üksteisega kokku, tekitades juurde tuhandeid väiksemaid juppe, mis liiguvad ettearvamatus suunas ja kiirusega ning mis uute kokkupõrgete korral veelgi enam kosmost prügistavad. Kui tõenäosus uuteks kokkupõrgeteks muutub piisavalt suureks, siseneb inimkond nö ‘Kessleri sündroomi’, mis tähendab pidurdamatut kokkupõrgete ahelreaktsiooni orbiidil ja Maa lähiorbiidi läbimatuks muutumist mitmeteks tuhandeteks aastateks.


Kuidas vältida kosmose prügistamist?

Laias laastus jaguneb vastus kolmeks.

1. Ennetustöö ja strateegia
Rahvusvaheliste kokkulepete, seaduste ning nõuetega on võimalik suunata rakette ning satelliite tootvaid firmasid kasutama jätkusuutlikumaid lahendusi, mitteplahvatavaid komponente ning omama kindlat plaani oma jalajälje vähendamiseks orbiidil. Kõiki neid regulatsioone saab kehtestada trahvide või muu poliitilise ja ühiskondliku surve abil, milles on omaette roll mängida ka tavakodanikel.

2. Koristustööd
Kuigi kosmose koristamine võib tunduda vägagi loogilise käiguna, on kahjuks praeguse seisuga satelliidi koristamine kosmosest kordades kallim kui selle valmistamine. Koristamine eeldab kosmoseprügi asukoha tuvastamist, sellele lähenemist ning viimaks ka orbiidilt eemaldamist. Iga nimetatud samm nõuab aga vastava tehnoloogia väljatöötamist ning seega suurel hulgal raha ja aega.

Kosmoseprügi eemaldamine selleks mõeldud satelliidiga. Allikas: ESA

3. Satelliidid
Kui orbiit on piisavalt Maa ligidal, kukub satelliit orbiidilt ajapikku ise alla, kasutades selleks atmosfääri pidurdavat õhutakistust. 600 km kõrgematel orbiitidel aga ei saa enam atmosfäärile selle hõreduse tõttu lootma jääda ning või tuleb kasutada rakettmootorit või mõnd muud spetsiaalset moodulit. ESTCube-2 satelliidi pardal olev pisike moodul on uudne lahendus tekitada pidurdavat jõudu ka kõrgemal orbiidil ning, mis tähtsam, ilma lisakütust kasutamata.

Elektripuri on võimeline liigutama satelliiti tühjas kosmoses Päikesest eemale leviva laetud osakeste hoovuse ehk päikesetuule mõjul, kuid kuna ESTCube-2 orbiit on Maale nõnda ligidal ja kaitsva magnetvälja sees, on siin päikesetuule abil seilata võimatu. Maa ümber saab ESTCube-2 moodulit kasutada hoopis aga plasmapidurina, mis päikesetuule asemel seilab Maad ümbritsevas ionosfääris (laenguga osakeste kihis).

ESTCube-2 eelkäija orbiidil plasmapidurdusjõudu demonstreerimas. Illustratsioon: Rute Marta Jansone

Plasmapiduri tööpõhimõte kujutab endast peenikest ning kõrge pingeni laetud traati, mis vastastikmõjus ümbritsevate osakeste pisikese elektriväljaga tekitab nõndanimetatud Coulomb’i efekti, pidurdades läbi plasma (ioniseeritud gaas) vuhisevat satelliiti kuni see tagasi sügavamale Maa atmosfääri kukub.
Nii avakosmoses tiirlev päikesepuri kui Maa ümber tehtav plasmapiduri eksperiment suurendavad küll satelliidi efektiivset pindala, kuid kuna elektripurje traadi paksus on kõigest viiskümmend mikromeetrit, siis ei ole see isegi purunedes võimeline teisi satelliite rohkem kahjustama kui mikrometeoriitidest ja tolmust tulvil naturaalne kosmosekeskkond, mis satelliite pidevalt kriibib.

Mis juhtub orbiidilt tagasi atmosfääri sisenenud satelliidiga?
Üldiselt põlevad meeletu kiirusega liikuvad satelliidid õhu hõõrdejõu tõttu atmosfääris tulekeradena ära, kuid suuremad objektid, mis ei jõua lõpuni põleda, lõpetavad enamasti oma planeeritud kukkumise “kosmoselaevade kalmistul” Vaikses ookeanis. Lilli on küll nende hauale üpriski raske viia, kuna tegu on ühe inimtsivilisatsioonist kaugema kohaga maakeral.